Sürrealism. 20. saj. algus, 1924-1945
Sürrealism sai alguse pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Selle liikumise eesotsas oli kirjanik ja kriitik André Breton, kes aastal 1924 avaldas esimese sürrealistliku manifesti ning hakkas välja andma ajakirja La Révolution Surréaliste. Breton ja tema ümber koondunud kirjanikud ning kunstnikud lähtusid Sigmund Freudi psühhoanalüüsi alastest uurimustest allasurutud alateadvusest. Nad arvasid, et ühiskond ja kultuur kammitseb inimest ning üritasid tungida inimese sisemusse, aistingute maailma, et vabastada fantaasia igasugusest mõistuse kontrollist. Sürrealistid pidasid alateadvuse allasurumist ka Esimese maailmasõja põhjustajaks, seega olid nende teooriad nii psühholoogilise kui ka poliitilise tähendusega.
Esialgu levis sürrealism kirjanduses ja teatrikunstis. Kasutati automaatset kirjutamist.
Kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhusest lähtuvat joonistamist-maalimist. Mõnikord valmistati teoseid ka kollektiivselt aga nii, et tulemust nägid tegijad alles lõpus.
Esialgu levis sürrealism kirjanduses ja teatrikunstis. Kasutati automaatset kirjutamist.
Kunstis üritati harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhusest lähtuvat joonistamist-maalimist. Mõnikord valmistati teoseid ka kollektiivselt aga nii, et tulemust nägid tegijad alles lõpus.
Kuigi sürrealistlikul maalikunstil oli mitmeid erinevaid stiile, võib siiski eristada kahte peamist.
Esimene kasutas kunsti tegemiseks laste ja vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundeid või näiteks üksisilmi mingi mustri vaatamisest tekkivate hallutsinatsioonide paberile panemist. Nende maalide pinda katavad kujundid ja sümbolid.
Selle suuna peaesindaja oli katalaan Joan Miró.
Enam levinud oli suund, mis samuti kasutas unenägudest, hallutsinatsioonidest pärinevaid nägemusi ja freudilikke sümboleid, kuid tegi seda eriti realistlikul moel. Need on nn. nihestatud maailmad kus kõik on nii tõeline aga ometi nii ebareaalne. Seda suunda nim. ka veristlikuks(ladina k. veritas-tõde).
Selle liikumise juhtfiguuriks sai René Magritte, sarnases stiilis maalis ka Max Ernst ja sürrealistidest kuulsaimaks saanud Salvador Dali.
Esimene kasutas kunsti tegemiseks laste ja vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundeid või näiteks üksisilmi mingi mustri vaatamisest tekkivate hallutsinatsioonide paberile panemist. Nende maalide pinda katavad kujundid ja sümbolid.
Selle suuna peaesindaja oli katalaan Joan Miró.
Enam levinud oli suund, mis samuti kasutas unenägudest, hallutsinatsioonidest pärinevaid nägemusi ja freudilikke sümboleid, kuid tegi seda eriti realistlikul moel. Need on nn. nihestatud maailmad kus kõik on nii tõeline aga ometi nii ebareaalne. Seda suunda nim. ka veristlikuks(ladina k. veritas-tõde).
Selle liikumise juhtfiguuriks sai René Magritte, sarnases stiilis maalis ka Max Ernst ja sürrealistidest kuulsaimaks saanud Salvador Dali.
VAATA KUIDAS SÜRREALISMIST RÄÄGITAKSE SIIN
