Neoimpressionism
Maalikunstis oli veelimpressionismile lühike jätk voolu näol, mida kutsutakse neoimpressionismiks.
(neo-uus)
Neoimpressionistid kandsid värve lõuendile puhtana, segamata, kindlas suuruses punktidena. Seetõttu nim. neid kunstnikke ka puäntillistideks (pr.k. point - hääldus u. pu`ä(n)=punkt)
Värvide valikul ei olnud kunstnik vaba, vaid iga valgustatud osa värvusele pidi vastama varjuosas tema vastand e.komplementaarvärvus.
Näiteks kollase päikesepaistega ülekülvatud muru varjulise puudealuse pidi kindlasti edasi andma violetset, kollase vastandvärvust, kasutades.
Juba romantismi tuntud kunstnik Delacroix oli seda võtet kasutanud värvuste erksuse esiletoomiseks, kui pani lõuendile sageli kõrvuti lõõskavat punast ja säravrohelist.
Samuti kasutasid neoimpressionistid ära teadmise, et teatud kauguselt vaadates sulanduvad värvused kokku.
Nad täpitasid teatud pinna nt. kollaste ja siniste täpikestega - eemalt vaadates paistabki see rohelise pinnana.
Ühesuuruste värvitäpikestega kaetud pind muudab pildi eredavärvilise mosaiigi taoliseks ega sarnane enam kuigivõrd looduses nähtuga.
Sellise pildi tegemine nõudis ka tohutult aega , sellest kadus juhuslikkus ja liikuvus.
Tulemuseks olid erksa päikesepaistega teosed , inimesed ja esemed on aga kuidagi tardunud olekus.
Neoimpressionistid võtsid taas kasutusele konstrueeritud kompositsiooni.
Neoimpressionistidele leidus pooldajaid, kuid rohkem oli kunstnikke, keda ei huvitanud neoimpressionistide keerulised teooriad, vaid kes hakkasid nende eeskujul kasutama oma maalidel puhtaid segamata värvusi.
(neo-uus)
Neoimpressionistid kandsid värve lõuendile puhtana, segamata, kindlas suuruses punktidena. Seetõttu nim. neid kunstnikke ka puäntillistideks (pr.k. point - hääldus u. pu`ä(n)=punkt)
Värvide valikul ei olnud kunstnik vaba, vaid iga valgustatud osa värvusele pidi vastama varjuosas tema vastand e.komplementaarvärvus.
Näiteks kollase päikesepaistega ülekülvatud muru varjulise puudealuse pidi kindlasti edasi andma violetset, kollase vastandvärvust, kasutades.
Juba romantismi tuntud kunstnik Delacroix oli seda võtet kasutanud värvuste erksuse esiletoomiseks, kui pani lõuendile sageli kõrvuti lõõskavat punast ja säravrohelist.
Samuti kasutasid neoimpressionistid ära teadmise, et teatud kauguselt vaadates sulanduvad värvused kokku.
Nad täpitasid teatud pinna nt. kollaste ja siniste täpikestega - eemalt vaadates paistabki see rohelise pinnana.
Ühesuuruste värvitäpikestega kaetud pind muudab pildi eredavärvilise mosaiigi taoliseks ega sarnane enam kuigivõrd looduses nähtuga.
Sellise pildi tegemine nõudis ka tohutult aega , sellest kadus juhuslikkus ja liikuvus.
Tulemuseks olid erksa päikesepaistega teosed , inimesed ja esemed on aga kuidagi tardunud olekus.
Neoimpressionistid võtsid taas kasutusele konstrueeritud kompositsiooni.
Neoimpressionistidele leidus pooldajaid, kuid rohkem oli kunstnikke, keda ei huvitanud neoimpressionistide keerulised teooriad, vaid kes hakkasid nende eeskujul kasutama oma maalidel puhtaid segamata värvusi.
