Kunst ja teadus
Diemut Strebe "Sugababe"
„Van Goghi kõrv elab !“
Just nii teatab artikkel ajakirja Konstvärlden uudisteleheküljel. (Konstvärlden nr.4 2014) Saksa kunstnik Diemut Strebe „kasvatas“ Vincent van Goghi mahalõigatud kõrva, kasutades selleks kuulsa kunstniku elava sugulase kudesid. Teose nimi on „Sugababe“
Suvel 1014 oli „kõrv“ vaatamiseks välja pandud kunsti- ja meediakeskuses The Centre for Art and Media Karlsruhes, kust see edasi USA-sse näitusele rändas. Kunstniku sõnul on endast juba esimene ostusoovija märku andnud.
Selle ebatavalise töö inspiratsiooniallikaks oli Theseuse paradoks, mis kirjeldab lugu Vana-Kreeka kangelasest, kes saabub võitjana merelahingust koju. Laeva säilitatakse kui reliikviat, kuid aeg ja ilmastik teeb siiski oma töö. Aluse säilitamiseks tuleb sellel osasid välja vahetada kuni lõpuks on kõik algsed detailid uutega asendatud. Küsimus on, kas tegu on ikkagi sama laevaga või on see midagi uut ? Mis hetkest sai vanast laevast uus ? Theseuse ehk muutumise paradoksi üle arutlesid juba antiikaja filosoofid nagu Herakleitos, Platon ja Sokrates. Renessansi filosoof ja ajaloolane Thomas Hobbes (1588-1679) arendas teemat edasi küsimusega, et kui võtta kõik laeva asendamiseks kasutatud uued osad ja sellest eraldiseisev laev kokku panna, kas see on siis sama, mis ta enne oli ?
Kunstnik Strebe huvitus mitte ainult filosoofiast vaid ka teaduse ja kunsti sidumisest. Kuna teaduses leidub tema jaoks inspireerivaid protsesse ja loomingulisust, oli selle rakendamine kunsti väljakutsuv ülesanne.
Võimalus oma huvi praktiliselt rakendada ja idee just selline teos luua, tuli Strebel tänu sellele, et tal oli võimalus töötada ühes Bostoni haigla laboratooriumis USA-s, mis tegeleb bioloogiliste kudedega.
Strebe lähtus oma töös Theseuse paradoksist. Tema idee oli taasluua kuulsa Hollandi kunstniku Vincent van Goghi äralõigatud kõrv.
Töö algas elava geneetilise materjali otsimisega.
Alguses püüdis kunstnik saada Vincent vant Goghi DNA-d vanade kirjade küljest, kuid tulutult. Õnneks leiti Vincenti venna Theo lapse lapselaps, kes kandis sama, kuueteistkümnendat geeni, mis kuulus Hollandi kunstnikule. Lieuwe van Gogh (kes on samuti kunstnik) oli eksperimendiga koheselt nõus ja lubas enda kõrva küljest kõhretüki võtta.
Koetükile lisati sünteetilist DNA-d, mis toodab fluorestseerivat valku. Nii hakkasid rakud kasvama ja võtsid ettevalmistatud karkassil määratud kuju.
Karkassi ehk õige kõrva kuju saamiseks oli abiks haruldane, ainuke foto Vincent van Goghist, millel ta on oma mõlema kõrvaga. Lisaks on ka koetüki annetanud Lieuwe van Gogh äärmiselt sarnane oma kuulsa sugulasega. Lieuwe nägu skänniti ja tehti selle põhjal kõigepealt kõrvast silikoonkõrv, mida sobitati fotoga. Seejärel skänniti tulemus arvutisse ja valmistati 3D printeriga täpne mudel. Mudel täideti seest laguneva polümeeriga, mis toimis rakkude loomiseks vajaliku karkassina. Karkass ja rakud asetati bioreaktorisse, kus see aasta jooksul toitegeeli ja hapniku toimel kasvas. Samal ajal karkassiks olnud polümeer lagunes ja tulemuseks oli lihane kõrv.
Muuseumis eksponeeriti kõrva klaasanumas toitelahuses hapniku juurdevooluga, mis hoiab seda elusana kasvõi aastaid. Installatsiooni osa oli ka mikrofon. Mõte oli, et külastajatel on võimalus „rääkida kõrva“ ja kõnest tekitati heliinstallatsioon.
Just nii teatab artikkel ajakirja Konstvärlden uudisteleheküljel. (Konstvärlden nr.4 2014) Saksa kunstnik Diemut Strebe „kasvatas“ Vincent van Goghi mahalõigatud kõrva, kasutades selleks kuulsa kunstniku elava sugulase kudesid. Teose nimi on „Sugababe“
Suvel 1014 oli „kõrv“ vaatamiseks välja pandud kunsti- ja meediakeskuses The Centre for Art and Media Karlsruhes, kust see edasi USA-sse näitusele rändas. Kunstniku sõnul on endast juba esimene ostusoovija märku andnud.
Selle ebatavalise töö inspiratsiooniallikaks oli Theseuse paradoks, mis kirjeldab lugu Vana-Kreeka kangelasest, kes saabub võitjana merelahingust koju. Laeva säilitatakse kui reliikviat, kuid aeg ja ilmastik teeb siiski oma töö. Aluse säilitamiseks tuleb sellel osasid välja vahetada kuni lõpuks on kõik algsed detailid uutega asendatud. Küsimus on, kas tegu on ikkagi sama laevaga või on see midagi uut ? Mis hetkest sai vanast laevast uus ? Theseuse ehk muutumise paradoksi üle arutlesid juba antiikaja filosoofid nagu Herakleitos, Platon ja Sokrates. Renessansi filosoof ja ajaloolane Thomas Hobbes (1588-1679) arendas teemat edasi küsimusega, et kui võtta kõik laeva asendamiseks kasutatud uued osad ja sellest eraldiseisev laev kokku panna, kas see on siis sama, mis ta enne oli ?
Kunstnik Strebe huvitus mitte ainult filosoofiast vaid ka teaduse ja kunsti sidumisest. Kuna teaduses leidub tema jaoks inspireerivaid protsesse ja loomingulisust, oli selle rakendamine kunsti väljakutsuv ülesanne.
Võimalus oma huvi praktiliselt rakendada ja idee just selline teos luua, tuli Strebel tänu sellele, et tal oli võimalus töötada ühes Bostoni haigla laboratooriumis USA-s, mis tegeleb bioloogiliste kudedega.
Strebe lähtus oma töös Theseuse paradoksist. Tema idee oli taasluua kuulsa Hollandi kunstniku Vincent van Goghi äralõigatud kõrv.
Töö algas elava geneetilise materjali otsimisega.
Alguses püüdis kunstnik saada Vincent vant Goghi DNA-d vanade kirjade küljest, kuid tulutult. Õnneks leiti Vincenti venna Theo lapse lapselaps, kes kandis sama, kuueteistkümnendat geeni, mis kuulus Hollandi kunstnikule. Lieuwe van Gogh (kes on samuti kunstnik) oli eksperimendiga koheselt nõus ja lubas enda kõrva küljest kõhretüki võtta.
Koetükile lisati sünteetilist DNA-d, mis toodab fluorestseerivat valku. Nii hakkasid rakud kasvama ja võtsid ettevalmistatud karkassil määratud kuju.
Karkassi ehk õige kõrva kuju saamiseks oli abiks haruldane, ainuke foto Vincent van Goghist, millel ta on oma mõlema kõrvaga. Lisaks on ka koetüki annetanud Lieuwe van Gogh äärmiselt sarnane oma kuulsa sugulasega. Lieuwe nägu skänniti ja tehti selle põhjal kõigepealt kõrvast silikoonkõrv, mida sobitati fotoga. Seejärel skänniti tulemus arvutisse ja valmistati 3D printeriga täpne mudel. Mudel täideti seest laguneva polümeeriga, mis toimis rakkude loomiseks vajaliku karkassina. Karkass ja rakud asetati bioreaktorisse, kus see aasta jooksul toitegeeli ja hapniku toimel kasvas. Samal ajal karkassiks olnud polümeer lagunes ja tulemuseks oli lihane kõrv.
Muuseumis eksponeeriti kõrva klaasanumas toitelahuses hapniku juurdevooluga, mis hoiab seda elusana kasvõi aastaid. Installatsiooni osa oli ka mikrofon. Mõte oli, et külastajatel on võimalus „rääkida kõrva“ ja kõnest tekitati heliinstallatsioon.
Vaata juurde SIIN
