Kontseptualism- 1960.-aastad kuni tänapäev
Kontseptuaalne kunst tekkis vastukaaluks abstraktsele ekspressionismile 1960.-aastatel. Kui viimane väljendas kunstniku emotsioone, siis kontseptualistide arvates pidi kunstiteos kandma sügavamat vaimset väärtust.
Kontseptualismi teerajajaks loetakse prantsuse kunstnikku Marcel Duchampi, kes hakkas enda kunstiteostena eksponeerima valmisesemeid juba 1913.aastal. Selleks võis olla lumelabidas, jalgratta ratas, aknaraam või mõni muu tööstuslikult valminud ese, mille juures kunstnik ise mingit käsitööoskust ei rakendanud. Selline uutmoodi kunstile lähenemine muutis senikehtinud arusaamu kunsti olemusest, seadis kahtluse alla ka galeriide funktsiooni ning andis kunstnikule vabama voli nimetada kunstiks midagi, mida ta ise kunstiks pidas.
Kontseptuaalse kunsti olemus.
Kontseptuaalne kunst on väga mitmekesine. Sellel puudub ühtne äratuntav stiil.
Teose loomise eelduseks on kunstniku jaoks aktuaalne teema, mis käsitleb sageli tema enda elu, ümbritsevaid suhteid, eluviise aga ka ühiskonda ja keskkonda, milles elame. Teemadering on väga lai, sest kunstnik tunneb kõige vastu huvi ja soovib kutsuda vaatajat endaga kaasa mõtlema. Teosed võivad erineda nii esteetilise viimistluse kui ka materjali valiku poolest, kuna kunstnik kasutab just neid vahendeid ja väljendusviise, mis tema ideed paremini edasi annavad.
Esmatähtis on seega idee, mida käsitletakse.
Sõltuvalt ideest võib teos olla installatsioon, film, foto, maal, tekst või ka performance ja selle valmistamiseks sobib kasutada mistahes esemeid ja materjale või lasta see hoopis abilisel valmis teha. Ka ei pea teos enam esteetiliselt nauditav olema kuna selle ülesanne on sügavama vaimse idee või probleemi käsitemine.
Seega kannab kontseptuaalne kunstiteos endas eelkõige vaimset mitte esteetilist väärtust.
Kontseptualismi teerajajaks loetakse prantsuse kunstnikku Marcel Duchampi, kes hakkas enda kunstiteostena eksponeerima valmisesemeid juba 1913.aastal. Selleks võis olla lumelabidas, jalgratta ratas, aknaraam või mõni muu tööstuslikult valminud ese, mille juures kunstnik ise mingit käsitööoskust ei rakendanud. Selline uutmoodi kunstile lähenemine muutis senikehtinud arusaamu kunsti olemusest, seadis kahtluse alla ka galeriide funktsiooni ning andis kunstnikule vabama voli nimetada kunstiks midagi, mida ta ise kunstiks pidas.
Kontseptuaalse kunsti olemus.
Kontseptuaalne kunst on väga mitmekesine. Sellel puudub ühtne äratuntav stiil.
Teose loomise eelduseks on kunstniku jaoks aktuaalne teema, mis käsitleb sageli tema enda elu, ümbritsevaid suhteid, eluviise aga ka ühiskonda ja keskkonda, milles elame. Teemadering on väga lai, sest kunstnik tunneb kõige vastu huvi ja soovib kutsuda vaatajat endaga kaasa mõtlema. Teosed võivad erineda nii esteetilise viimistluse kui ka materjali valiku poolest, kuna kunstnik kasutab just neid vahendeid ja väljendusviise, mis tema ideed paremini edasi annavad.
Esmatähtis on seega idee, mida käsitletakse.
Sõltuvalt ideest võib teos olla installatsioon, film, foto, maal, tekst või ka performance ja selle valmistamiseks sobib kasutada mistahes esemeid ja materjale või lasta see hoopis abilisel valmis teha. Ka ei pea teos enam esteetiliselt nauditav olema kuna selle ülesanne on sügavama vaimse idee või probleemi käsitemine.
Seega kannab kontseptuaalne kunstiteos endas eelkõige vaimset mitte esteetilist väärtust.
Galeriide roll.
Kontseptualismi sündides pandi kahtluse alla galeriide tähtsus kunsti vahendajatena. Traditsioonilises mõttes andis teose galeriis eksponeeriminine sellele juba hinnangu, tõstis selle auväärsesse kunsti seisusesse. Kontseptualistid esitasid küsimuse, kas teos on ainult siis kunst, kui seda galeriis eksponeeritakse?
Saksa kunstnik Joseph Beuys suunas vaatajat selle küsimuse üle arutama, eksponeerides klaasvitriinides väärtusetuid materjale või tänavalt kokku pühitud prahti. Hilisemad maakunstnikud ja ka tänavakunstnikud tegelesid sama probleemiga, tuues kunsti reaalselt galeriiseinte vahelt välja.
Kontseptualismi sündides pandi kahtluse alla galeriide tähtsus kunsti vahendajatena. Traditsioonilises mõttes andis teose galeriis eksponeeriminine sellele juba hinnangu, tõstis selle auväärsesse kunsti seisusesse. Kontseptualistid esitasid küsimuse, kas teos on ainult siis kunst, kui seda galeriis eksponeeritakse?
Saksa kunstnik Joseph Beuys suunas vaatajat selle küsimuse üle arutama, eksponeerides klaasvitriinides väärtusetuid materjale või tänavalt kokku pühitud prahti. Hilisemad maakunstnikud ja ka tänavakunstnikud tegelesid sama probleemiga, tuues kunsti reaalselt galeriiseinte vahelt välja.
Vaataja roll.
Kuna kunstnik võib oma teosega väljendada kriitikat ühiskonnas toimuva kohta või hoopis osutada mõnele isikliku elu valupunktile, siis ei pruugi see igaühele meeldida. Mõnikord ei saa pealiskaudsel vaatamisel üldse aru, mida või miks eksponeeritakse.
Ka ei ole kedagi, kes ütleks, kuidas peaks kunstiteosest aru saama, sest puuduvad tuntud mõõdupuud nagu kaunid värvid, meisterlik teostus jne.
Kuna kunstnik võib oma teosega väljendada kriitikat ühiskonnas toimuva kohta või hoopis osutada mõnele isikliku elu valupunktile, siis ei pruugi see igaühele meeldida. Mõnikord ei saa pealiskaudsel vaatamisel üldse aru, mida või miks eksponeeritakse.
Ka ei ole kedagi, kes ütleks, kuidas peaks kunstiteosest aru saama, sest puuduvad tuntud mõõdupuud nagu kaunid värvid, meisterlik teostus jne.
Kontseptuaalse teose mõistmisel on väga suur roll aga just vaatajal endal. Kuna kunstnik soovib enda valitud teemal vaatajat kaasa mõtlema panna, ei serveeri ta oma ideed nö kandikul. Mõnikord annab kunstnik väikse vihje pealkirjas või näituse kataloogis. Püüdmaks teosest aru saada, võiks endalt seda vaadates küsida kolme küsimust ja siis proovida nendele ka vastus leida: mida, miks ja kuidas ? Kas seejärel töö konkreetset vaatajat kõnetab, sõltub tema elukogemusest ja suhtumisest kunstniku poolt valitud teemasse.
Marko Mäetamme "Liivakast" näituselt "Õudsed lood" Haapsalu linnagaleriis.
Taamal näituse kuraator Anneli Porri
Taamal näituse kuraator Anneli Porri
Autori foto